Kakumäe ajaloo ja lugude kogumine on toetatud läbi kohaliku omaalgatuse programmi projeti „Meie Kakumäe lood”.
METSSIGA
Tollel ajal (90’ndate alguses) meeldis noortele suvisel ajal magada telkides. Nii sai natukenegi vanemate pilgu alt minema. Õhtuti käisid külanoored ikka üksteisel külas. Siis sai pidu pandud, kaarte mängitud, lõket tehtud ja niisama lobisetud. Tihti jäi kojutulek hilistesse öötundiesse, mil oli juba päris pime. Tol ajal oli maju hõredalt, tänavalgustust oli ainult paar lampi terve Kakumäe peale ja metsatukkasid leidus ikka mitmel pool.
Tulen mina pimedas naabrite juurest „kultuurselt aega veetmast“, kuu paistis ja oli selline mõnus augustikuu öö. Jalgarada koju läks mööda suurest tammest. Tammele lähenedes märkasin mingit looma selle ümber askeldamas. Esmalt mõtlesin, et näe naabri koer jälle plehku
pannud aga lähemale jõudes tundus kahtlane, et koer
nüüd ninaga tamme juurikate juures songiks. Jõudsin veel lähemale, loom tõstis pea ja vastu vaatas ehtne metssiga. Siis märkas siga ka mind. Õnneks oli ta aram kui mina ja pani jooksu. Mina aga mõtlesin, et vaata kui liigirikas on meie mets ja sammusin edasi koju poole.
Külapeal käisid jutud, et meie kandis oli tol ajal lausa seakari, kes peitis end päevasel ajal praeguse Räime ja Kilu tänava kandis võsas.
M. Põline Kakumäelane.
* * *
LUMI
80ndate alguses oli ühel talvel tohutult palju lund. Kakumägi oli tol hetkel ikka suht maakoht ja igaüks pidi ise endale raja kaevama. Noore poisina mäletan, kuidas isa kühveldas lund ja mõlemal pool olid lumekraavid talle rinnuni. Otsetee bussini oli meie talust kuskil 800 m, kuid seda me ei saanud kasutada, kuna hanged olid niivõrd kõrged. Ainuke lahendus oli jalgrada kaevata üle põllu Tiskre oja äärest praeguse Jõeküla teeni. Põllul oli õhem lumi. Tee kaevamine võttis ikka oma pool päeva ära. Jõeküla tee kohal oli juba tollel ajal rajatud natukene kõrgem kruusatee. Tänu
sellele asjaolule puhus tuul seal enamuse lume ära ning nii sai seal liikuda. Naaberpere Põlde talust (Põlde tänava kandis) kasutasid bussipeatuseni jõudmiseks tollel ajal tühjasid põlde. Kõige lähem bussipeatus oli Kakumäe tee oma.
Selle suure lumega said ka bussid liikuma alles peale lõunat. Teehöövel, kes tegeles lumekoristusega ei suutnud lund laiali lükata ja jäi ise kinni. Kohaliku kolhoosi Kirovets traktor käis seda lumehangest välja aitamas. Nii sai lõpuks tsivilisatsiooniga jälle ühendust.
* * *
KUIDAS LINNATÄDI KARTULEID KASVATAS.
Vene aja lõpus olid poed toidust tühjad. Nii otsustas linna-tädi ära kasutada meie maalapikest ning plaanis seal kartuleid kasvatama hakata. Maa üles küntud ja kartul maha pandud, tekkis mure, et kuidas umbrohuga võidelda.
Selleks otsustas ta võtta haned, sest neile ju meeldib rohtu süüa kartulite ümbert. Kartuli maapealne osa on aga kibe ja mürgine ning süüa kõlbavad ainult maa-all olevad mugulad. Sellest ei peaks haned üldse huvituma. Mõeldud -tehtud.
Läheb siis tädi ükskord kaema, et mida need haned seal tagumikud püsti kartulipõllul teevad? Ja mida ta siis näeb. Haned avastasid, et kartuli mürgiste maapealsete võrsete all on maitsvad mugulad. Nii nad seal tagumikud uurakil tõmbasid kartulitaimed üles ja sõid mugulad ära. Peale seda päeva ehitas tädi kartulipõllule aia ümber, et haned ligi ei saaks ja hakkas ise umbrohuga võitlema.
M. Põline Kakumäelane. 1989 a
* * *
RÖÖVPÜÜK
Igal sügisel ja kevadel suurv
ee ajal käis kohalike vägikaika vedamine kalakaitseinspektoritega. Rannaeestlased ikka harjunud kala püüdma ja vene ajal merele ei saanud, siis püüti kala ka Tiskre ojas. Pea kõik kohalikud, kes oja ääres elasid omasid vähemalt ühte rüsa (võrgust tehtud kalapüünis, mõrra väiksem verisoon). Kalakaitseinspektorid käisid tihti päevasel ajal kontrollretkedel Tiskre oja kallastel. Aga ega kohalikud siis rumalad polnud. Rüsad visati ojja õhtupimeduses ja hommikul varavalges tõmmati nad juba välja ning tassiti ojast kaugemale võssa peitu. Ojale liiga lähedale võssa ei tasunud neid jätta, sest inspektorid käisid ka lähedal olevat võsa läbi otsimas. Nii sai rikastatud oma vaest leivalauda igal kevadel ja sügisel värske ahvenaga. Selline tegevus käis ikka aastakümmneid. Mõned rüsad saadi vahel kätte, kes oli hooletu või unustas päevasel ajal need vette. Kedagi minu teada siiski teolt ei tabatud.
* * *