Kakumäe militaarajalugu

Autor: Johannes Kert

Kakumäe ajaloo ja lugude kogumine on toetatud läbi kohaliku omaalgatuse programmi projeti „Meie Kakumäe lood“.

Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei nr. 4 Kakumäel.

20.sajandi alguses  9.veebruaril 1904 puhkes Vene Jaapani sõda.

23.detsembril 1904 langes, Venemaa poolt koloniseeritud Manžuria aladel, Venemaa olulisim meresõja laevastiku tugipunkt Port Artur tänapäeva nimega Lüshun. Selle Kaug Ida olulisima jäävaba ja samal ajal ühe kaasaja kõige kindlustatuma sõjalise objekti kaotus kujunes oluliseks õppetunniks.

Kogu Euroopas olid tõusnud pinged suurriikide vahel ja sellest tulenev intensiivne võidurelvastumine. Port Arturi sõjasadama kaotus sai tõukeks Vene tsaaririigi edasiste meresõjaliste arengute planeerimisel. Tähelepanu keskmesse tõusis Venemaa Balti laevastiku baasidele ja Peterburile kui pealinnale võimaliku vastase juurdepääsude tõkestamine.  1907. aastal tegi keiser Nikolai II vastava korralduse asuda välja töötama Soome lahe kaitsekava ja kiitis selle heaks aastal 1911 aasta lõpul. Antud kaitsekava nägi ette Imperaator Peeter Suure nimelise merekindluse rajamine Soome Lahe mõlemal kaldal, saartel ja selle läänepoolne osa ka Balti mere idakaldal ning saarestikes. Tallinnasse paiknes ümber ka Vene Balti sõjalaevastiku operatiivbaas.

Imperaator Peeter Suure merekindluse rajamine algas enne I maailmasõda aastal 1912. Peapositsioon rajati Tallinna  -Porkala piirkonda ja nende vahelistele saartele. Kakumäe neeme tipus asunud rannakaitsepatarei nr.4  kuulus merekindluse peapositsiooni mererinde rannakaitsesüsteemi. Koos Naissaarel asunud rannakaitsepatarei nr. 5 -ga ja vajadusel rajatavate miiniväljadega oli rannakaitsepatarei nr 4 ülesandeks riivistada nende vaheline väin ja sellega tõkestada vaenuliku laevastiku liikumine Tallinna reidile ja sadamatesse.

Kakumäel

Kakumäe neeme tipus asuv liivakivikõrgendik millelt on suurepärane nähtavus Kopli ja Kakumäe lahtedele samuti Väinale Kakumäe neeme ja Naissaare vahel sobis hästi rannakaitsepatarei asukohaks. Patarei rajamisega alustati aastal 1913 ja suurtükipositsioonid koos meeskonnavarjenditega valmisid 1914 aasta algupoolel seega enne I maailmasõja puhkemist. Komandopunkti ehitamisega jõuti lõpuni alles aastal 1915, ajal kus sõda oli juba alanud. 1916 aastaks rajati helgiheitja varjend ja positsioonid eesmärgiga valgustada öisel ajal rannakaitsepatarei tulealasid.

Samaaegselt rajati ka jõujaam mis suutis tagada nii helgiheitjate, patarei komandopunkti kui ka suurtükipositsioonide ja juurdekuuluvate meeskonnaruumide vajaliku elektrivarustuse. Kõik rannakaitsepatarei nr. 4, aga ka kogu ülejäänud merekindluse kaitserajatiste ehitamiseks oli kasutatud terasrelssidega toestatud betooni.  Suureteralise graniitbetooni paksus oli kohati kuni neli meetrit eesmärgiga kaitsta kaitserajatisi suurekaliibriliste laevamürskude ja ka esimese maailmasõja ajal esilekerkinud õhujõudude pommirünnakute eest.

Kokku ehitati Kakumäe poolsaare tippu rannakaitsepatarei jaoks neli suurtükialust koos meeskonnavarjenditega mis asusid üksteisest 35 m kaugusel. 60 m patareist eemal asus komandopunkt koos vaatlusalusega. Helgiheitjapositsioon koos varjendiga asus kaldajärsakus ning umbes 120 meetri kaugusel sellest asus jõujaam. 4. õhutõrjepatarei positsioonid paiknesid kogu poolsaare tipu alal. Esialgsed 120mm Vickesi suurtükid asendati 1914 aastal suurema laskekaugusega ja parema ballistikaga 130mm suurtükkide vastu. Rannamõisa teelt kuni rannakaitse positsioonideni rajati patarei teenendamiseks vajalik munakivitee. Selle ehitamisest võtsid suurel määral osa kohalikud Kakumäe ja ümbruse elanikud

Õhutõrjepositsioonide asukohad pole säilinud. Kuna õhutõrjeks kasutatavad suurtükid olid kerged siis nende jaoks eraldi betoonaluseid ei valatud. Rajatud rannakaitse suurtükipositsioonidest on tänaseni säilinud vaid üks. Ülejäänud positsioonid koos meeskonnavarjenditega õhiti 1918 aasta algul kui vene väed taganesid Eesti aladelt välja. Õhkulastud suurtükialuste fragmendid lebavad tänaseni kunagise patarei territooriumil luues nii ümbruskonnast traagilisevõitu kujundi.

Eesti vabariigi ennesõjaaegsel perioodil Kakumäe rannakaitsepositsioon kasutust ei leidnud. Nõukogude perioodil kasutas Kakumäe poolsaare tippu Nõukogude piirivalve ja see oli kinnine valvatav tsoon. Nõukogude piirivalve perioodist on säilinud tänagi veel nähtavad silikaatkivist kuuritaolised ehitised ja tornid.

Kogu Kakumäe tipus asuv endise 4.rannakaitsepatarei asukoht on arhitektuurimälestis ja oleks tore kui leiaks korrastamist ja kujundamist pargi tüüpi puhkealana. Viimasel ajal on paljudel Kakumäe asunikel ja ka Kakumäe külalistel tekkinud huvi selle sõjaajaloo vastu. Usun et Imperaator Peeter Suure  merekindluse ja kohaliku 4. rannakaitsepatarei näitus ekspositsioon leiaks Kakumäe poolsaare tipus omale sobiva asukoha.

Foto: WIKIPEDIA 120-mm Vickersi suurtükk